mõned tähelepankud

niisis, vahepeal käidud vanja peal, rummus ja bungsbergil ;)

tähelepanekud vanja pealt:
kümnes sukeldumine võib ikka väga skeeri kogemus olla. sain omale paariliseks vana tuttava, kes omas suhtkoht kõige kallimat varustust, mille saab alla kolmenädalase ootamisega kätte. see aga ei tähendanud, et tal oleks mingigi ujuvus, mõistlik õhutarve või üldsegi tahtmine sukelduda. allaminekul kerge paanika, üles tagasi ... jupp ohkimist ja saime alla. loetud minutid ja taadil õhku 40bar. minu lisaotsa keeldus võtmast ning tuiskas ülespoole minema. selle 2m nähtavuse juures kaotasin ta loomulikult kohe ära ning igast hirmumõtteid mõeldes kukkusin ka ise hingeldama. hiljem komputelt andmeid võrreldes sain teada, et ma tulin 2min kauem üles. 2min aga kulutada selleks, et saada ise ning varustus paati, see kõik ära paigutada ning märg ülikond ise seljast on väga väga väga hää tulemus. esimest korda tundsin, et minu õhukulu ei olegi kõige hullem. plaanitud pilditegemisest ei tulnud midagi välja. ja nähtavus oli ka mingi kena kolm korda nutusem, kui eelmisel korral nii et kaotus polnud kõige suurem, pigem väike kogemus padi kaotamisest, mis senistest toekalt erinev. kõi senised "kadunud" paarilised on kas sellised sooloürituse vanad või lihtsalt tagantjärgi targad - "jah, ma oleks ikka pidanus sulle kah ütlema enne kui teises suunas ujuma hakkan" ... suht otsas õhuga tegelane on aga natuke teisest klassist kogemus. punub ta siis ise minema või mis iganes aga mõtlemisainet on pikemaks.

tähelepanekud rummust:
kõigil on sügavalt savi, kõigest! kuhu ujume, kuidas ujume ja padi kaotamisel ootamise aeg võiks ikka enne süngis olla, kui vette kaod. paarilise varustusele pilguheit on loomulikult mõttetu ajaraiskamine (tea, kas seda peaks edaspidi mainimagi?). seekord olime kolmekesi, mis on sellises sogases vees navigeerimiseks ideaalne punt. üks sihib kompassiga, teine vaatab esimest ja loeb lestalööke ning kolmas hängib niisama. kolmanda tegelasega saad suhelda läbi keskmise lestlaiigutaja kuna nähtavust pole. vee läbipistvust seega maks neli meetrit. aga plaanist, proovisime leida trafoputkad ning puust soojaku (see sissekukkunud katusega) aga kuivanud puude ja väljaulatuvate toigaste järgi navigeerimine pole just tulemusrikas. või mäletan vale puud ;), mis sai aluseks võetud. igastahes panime poi mingile traadipuntrale. avastasime mõned killustikusiilud ning kaks metallist alust. väga tahaks teada, mille kinnitamiseks need on. nii 4x2m, auke ja süvendeid täis, nii 20cm paksud plaadid. ahjaa, leidsime kaks veoauto kabiini. sellised vanakoolikad. õhukulust kah natuke, kuni 140bar peale oli meil see sama, edasi mul parem :). väljatulekul 30bar minu kasuks. väga kena, ilmselt jutt, et mida rohkem sulekdud seda väiksem kulu peab ikkagi paikka.

Bungsberg:
õhukulust siis jälle ... pidi olema pädev, et ette võtta see kuulus ja salapärane Bungsbergil käik. Esimene tööpäev peale puhkust vajab väärilist sisseõnnitust ning seepärast saimegi kell kümme sadamas kokku. Kolu peale ja minema. Nii tunnike loksumist ning hakkasime end riietama. Kapteni arglik küsimus, et kas viskame poi ja lähete sealt alla, sai üldise halvakspanu osaliseks - 85m pikk laev ja ei saa ankruga pihta? läks nagu ikka ning alla saime mööda poi liini. õnneks ristus see kusagil 20m peal ankruköiega ning ülestulekul saime kohe laeva juurde, mitte 30m eemale poi juurde. allaminek kiire ja korralik, narkoosi ei täheldanud. kerge paanika tekkis, kui minu taga ujunud dm'i hakatis minust möödus ja minu ees ujunud instruktoriga eemalduma hakkasid. kena 30m sügavust ja ihuüksi ... tähistasin seda mõne üleliikse õhuliitri neelamisega. 15min ujumist ning instruktor märkas peatuda ning plaani pidada. kolmest kaks tahtsid veel väikese tiiru teha kuid kolmas oli vastu - näitasin, et mul on külm (kuidas näidata, et sul on ropult külm?) õnneks arvestatakse selle ala juures vähemusega ning kobisime üles. dekovaba aega oli tubli 2min järgi ning eelnevalt olime kokku leppinud, et dekosse ei jookse. tea nüüd, peaks suisa järgi küsima kas ülestulekul sai otsustsavaks külm või kaks minutit. pinnal selgus, et üks tegelane sai ainult 25m peale ja kobis kohe külma tõttu tuldud teed tagasi. 70bar jäi 190st järgi - pidi esmase sellise sügavuse juures normaalne olema. Instruktor neelas ainult 75bar ehk siis toekas 50bar vähem kui mina. teised suuremate kogemustega vanad kulutasid 100bar kandis mingi 3-10min pikema põhjaaja juures. vrakist siis kah ... suur, palju vaadata ning saab ka sisse ujuda. viimast ma küll natu pelgan veel kuid kui kuiv ülikond soetada ning õhukulu veel allapoole saada siis võib sellest vrakist suisa suvila taoline koht saada. eemal kõigest, vaikus, rahu ning pilk puhkab vaatel.