endiselt liikvel

või tuleb pigem öelda, et jälle. vette pole saanud, rattaga sõitma ka mitte, jala käimine ka natuke raske endiselt. et kõik pikemalt ära seletada, tuleb teha lühidalt. palgid, vales kohas. sellst sündis plaan need sülle võtta ja paremasse koha tõsta. nii kümne palgiga see ka õnnestus, kuid julge pealehakkamamine on siiski ainult pool võitu. eelviimase palgiga jõudis plaan oma vältimatu lõpuni ja lootus, et edasi veab inertsist, purunes. nagu ka tõstja selg. edasi leidsin end haiglas laualt ning vaikselt lalisedes kannatasin need piltide tegemised ära. edasi sai toekamaid toone kuuldavale tuua. niisis, puhkus diivanil, pikali ja suuresti mitte midagi tehes. toitumine oli piisav pingutus. tore on siinjuures teada, et vähemalt teoorias mõeldi, et ehk vajan abi. tore teada, et teoorias ollakse tugev. kuid see selleks. niisis, edasine tõi uued kontrollpildid ja liikuvuse. liikuvus maksis aga kätte kuna peale viimaseid pilte seljast olin pool tundi hiljem samas haiglas, samal laual ja sama aparaadi all kuid nüüd koivaga. päris mõnus on leida keset muru see üks ja ainumas auk, mis piisavalt kena, et minu jalg seal sees sisuliselt killustada. edasi kordus viimane nädal, diivanil pikali. lisandus kohustus hoida jalga kõrgemal. ja tugiklambreid sain juurde - selja ja ümber jala. arst pidas paremaks mainida, et tal hakkab järgmine nädala puhkus, et võtku ma rahulikumalt.
...
lõpetuseks tuleb tõdeda, et varustus on märg, käis teine minu asemel hüljeste juures saaremaal. täiesti teisel maal! jubedalt tahtsin ka ise minna kuid ei ole seda painduvust praegu. lisaks sai märjaks tagi, kuna otsustasin piiratud liikuvusele vaatamata käia rattaga sõitmas. tundub, et käigukast tahab natuke õlitamist või suisa uut sisu. kolmandat sisse raiudes hakkas ratas vastu, pani peale mõningast rõginat sisse hoopis neljanda käigu ning käitus üldse naljakalt. edasi võtsin rahulikult ning ei proovinud gaasihooba teisele ringile väänata. pagan teab, mis ma veel oleks täna sedasi suutnud endal ära nikastada. et miks tagi märg? ma sõitsin lubatud kiiruse piirides, kõik kaitsmed peal. jahutav tuul tekkis ainult selles sõidu osas, mis käikude vahetamist ilma sidurita kirjeldab. ehk siis üle 6000 pöörde minutis saab käike üles lapata ilma midagi muud tarkaga tegemata, kui natuke korraks gaasi järgi andes. ohjah, või oli ikkagi asi minu koivas, mis ei paindu endiselt nagu vaja?
mõmm
kokkuvõtvalt tuleb öelda, et pealkiri sai siiski õige. endiselt liikvel - vaatamata ikaldustele. nii kergelt maha ei murdu.