kuivad kõik remondis

laupäeval sai AWARE raames vees käidud ning seni ise lapitud kuiv lekkis loomulikult ka seekord nagu ütleks üheselt: ära tee kui ei oska. nii ma siis loovutasin end seni truult teeninud ning keskkohast lekkinud õige pikkusega kuiva remonti. teine kuiv on lühemaks tegemisel nii et nüüd olen pinnapealne kuna märjaga ma end siinmail vette ei vea. AWARE'st siis ... sulpsasime end sisse etteantud sektoris. kalda peal oli muidugi jälle huvitav kogemus ... paarilisteks anti minule mingi kolm tegelast, kellest minu järelevaataja teatas pidulikult et ta on üldsegi teist korda avavees ning kailt ei julge vette tulla kuna liiga kõrge aste ja ta ronib enne mõnda paati ja tuleb sealt. võttis sõnatus ... kolmest üks oli väheke domineerivama olemisega ning kuna ma heitsin end kohe vette ära siis jagas ta seal rolle ja ülesandeid ja midagi veel. täpselt ei mäletagi, käske ja juhendeid oli liigselt. vees ulpides sain vähemalt kasulik olla fotograafidele poseerides. jube uni tuli aint peale. niih, kui lõpuks mu padi kah vette sai, võis seiklus alata. ahjaa, padi sai sai vette ikkagi kai pealt kuna tarkur mõtles lestadega kailt paati ronida aga eksis teostusega ning komistas ja kukkus. õnneks vette, muidu oleks ta oma käeluust jagu saanud. nii, padi vees ja väriseb. küsisin, et kas külm .. ei olnud, "lähme kai äärest all" tuli kuuldavale. no OK, pole paha plaan, läksime siis kai äärde ja alla. nähtavust muidugi sellise sahmimise peale tubli 20cm. sain alla, ootan ... ootan veel ... kuulen, et keegi hingab ... ootan ... kuulen hingeldamist ... ootan .. tükk aega ei kuule enam midagi. kehitan õlgu ning hakkan käsikaudu põhja sondeerima. ei läinud kolme meetritki kui leidsin toru. sellise 2,5m pika. peale ülemõõtmist vandusin korralikult ning lubasin endale enam mitte kunagi ilma poita vette minna kuna sellise nähtavuse juures on ka vraki leidmine nii lähedalt paras ettevõtmine. nii, kai peal ootasid abilised, kerkisin pinnale ja küsisin tõstenöörid. ise küll mõtlesin,et kuidas ma selle toru uuesti üles leian ... aga alla minnes sattusin enamvähem täpselt torule otse peale. kahe katsumise kaugusesse ;). nööri torule ümber pannes tekkis täpselt silme ette see, kuidas lõpetas Dave Shaw .. nöör, tegevus ... uh, rahu, ainult rahu ... nöör pole ju veel kusagil kinni. nii, panin nööri paar korda ümber toru, karabiiniga kinni ja ... persse! see nöör oli puhta sõlmes, vandusin ja lubasin et ostan omale KOHE kaks väikest nuga. selliseid olukordi, kus end mingi hõljuva nööri või võrgu juurest leiad ei ole meie vetes mitte vähe ning kinnijäämise tõenäosus suhteliselt suur. paarilisele ei saa kah rõhku panna kuna paarimeetrise nähtavuse korral oled sa nii ehk naa 98% ajast faktiliselt üksi. nii, nöör lahti ning üles minek. nöör ulatas täpselt kaile. küsisin veel ühe ning allaminek oli seekord nagu meie vetes sukeldumine ikka ... mööda nööri alla ja kui põlved ära lööd siis oled kohal. olgu, käsikaudu teise toru otsa ning nöör ümber, üles ja toru väljatõstmist alga. ajakulu oli meeletu. endale tundus ajakuluks mingi maksimum viis minutit. tegelikult läks aga ca 20min ... ei tea kuhu. igatahes saime välja selle käraka ning pindus see kuue eesti liikuvkraana (loe: kaldapealse sukelduja) abiga. proovisin kaks korda veel mingit kolu otsima minna aga ürituseks need jäidki. esimene kord ujusin mingile jalaga lestale otsa, mis-kes väga ei liigutanud. peatusin ja kuulasin ... vaikus ... kurat, laip vms iganes ... käsikaudu otsides enam ei leidnud. pindusin ja nägin et mingid mullid ikka tekivad pinnale paari meetri kaugusel. selge! ikkagi hingas! alla tagasi ... komberdasin veel mingi kümmekond meetrit aga ei ühtegi kella ega sõrmust.