vesi kena kümme kraadi, madalamal kiskus ikkagi külmemaks aga kompu seda ei märganud. nägu andis küll aga tunda, et nüüd on mingi jääpurikas kohe-kohe moodustumas kuid pääsesin ka sellest. kolmekesi olles oli üsnagi huvitav seal ca kolmemeetrises nähtavuses solberdada lestade vahe (jah kala, mitte liigselt sukeldujaid ühes kohas) kuniks üks tegelane kadus ära. pidasin siin esimese tegelase kinni, et kadunud üks. peale pisikest ringipiilumist leiti, et tegelane siiski olemas ja punusime edasi. edasi hakkas kolme meetri peal vaikselt liigne õhk mind pinnale kiskuma siis viskasin selili ning loksutasin õhu ülikonnast välja. sellepeale avastasin, et olen üksi jäänud. soleberdasin siis niisama natuke ning imetlesin lestade silmi, mis liivapõhjast lokaatoritena välja paistsid ning nende kiiret liikumisoskust, kui lähemalt näpuga minna torkima. pinnale kerkides selgus, et kolmas tegelane oli ikkagi sootuks kadunud, mitte lihtsalt mina ei näinud teda. ulpis teine oma vileuues punases kostüümis meist ca 60m eemal ja vahtis ringi.
aeg - 40 min
keskmine sügavus - 5,8m
õhukulu: 80bar
laupäev, juuni 06, 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Postitused
1 kommentaar:
Mul oli selgelt raskust liiga vähe. Uus kostüüm ka.
Terts võttis kratist kinni ja sikutas alla. No kui alla sai, siis 4 peal oli korras. Aga pärast 20 minutit mingi hetk hakkasin kerkima. Hingasin välja, klapp kõrgemale, sittagi. Mõtlesin, et ujun alla. Aga siis hakkas õhk jalgadesse minema. Panin kägarasse, aga vaikselt kerkisin välja ikkagi.
Alla midagi ei näinud. Eks ma siis vahtisin ringi, et kas mulle või peanuppe on näha. Muhvigi. Pärast 5 minutit passimist otsustasin teid nimetada erinevate anatoomiliste väljenditega ja hakkasin vaikselt kalda poole ujuma.
Postita kommentaar