Stalin

Eile sai siis Stalinil käidud ... pikemalt seletamata õnnestus end ära külmetada ning õhtuks jube nohu muretseda. Hommikut tähistas kipitav kõri ning raskendatud neelamine. See selleks, asjast kah.

14+16min
9,8m
nähtavus 6-8m
6 kraadi sooja

Sissejuhatus oli paljulubav ning üks asjalikuma olemisega papi omale padiks vaadatud. Kahjuks on nagu ikka, et sõnad ja teod ei lange kokku, kallis varustus on kah aga kasutamisoskust suht kauge kaarega möödakäiv. Kui juurde panna veel tugev doos ükskõiksust ja kogenematusest oma piiridega on tulemuseks suhteliselt eluohtlik kombinatsioon. Sõnaosav tegelane ning mina olime esimene paar, kes valmis sai ning üle parda end heitsid. Või nuh, ta saabus peale kümneminutist mediteerimist. Täiesti piisav aeg, et heita oma peast igasugused mõtted kohalikes riigivetes märja ülikonnaga sukeldumisest. Kui padi lõpuks poolele teele ankruköieni jõudis tekkis tal mõte regu kontrollida. Mõeldud tehtud ning tubli pool paaki löristas ta vasta taevast. 130bar teatas ta lõpuks ning arvas, et diveplan 50min on täiesti teostatav. Leppisime siiski kokku, et üle 30min ei tee ning ikkagi hakkame 50bar juures üles tulema. Plaan oli veel, et tema ees ja mina järel kuna ta tahtis pilte teha ja fotoapastraadiga tegelstel on targem lasta ees minna, siis ei pea nad teistele järele sõudma. Aitasin papile siis maski pähe ning läksime alla. Ca 4m peal märkasin tegelase manokat kiigata ja minule vaatas seal vastu kena 90bar ... Saime alla ja küsisin, palju tal õhku on. Papi konsulteeris mankokaga ning näitas siis rusikat ning lehvitas kolm korda kõikkide näppudega mis vasakule käele pandud. Nuputasin natuke, et kas mul on narkoos või külmakrambid või veel mingi kolmas häda et temast aru ei saa kuid pikalt mõtlemiseks aega ei antud. Papi keeras otsa ringi ja hakkas vaikselt mööda põhja liikuma. Nii loetud meetrid edasi ning ta lendas pinnale nagu kork. Esimese hooga mõtlesin, et tal lendas raskusvöö maha kuid põhjast ei kerkinud setteid ega kostnud ka mingit kolksu mis iseloomulik 10kg tina vasta metalli põkkumisele. Võtsin ka ise suuna üles kuna padi hädas ja vaja abistav käsi ulatada. Ülikonna klapi lahtitegemine päästis ka enda väljalendamisest kuid kompu pani kiiret kerkimist tähele ning manitses mitte kõrgemale kui kolm meetrit minemast. Nelja meetri peale jõudes nägin ka tegelast pinnal mehkeldamas ning kuna paanilist rabelemist ei paistnud siis jäin sinna kolme meetri kanti passima. Papi liigutas seal sesta vaikselt, tegi ringe ja tundus, et päris OK ta siiski pole. Kerkisin pinnale ja enne kui midagi küsida sain lehvitas papi käega ning kadus alla ... väga võimas, kukkus kui kivi. Sain järele ja hoovuse poolt kantuna liikusime edasi. Aju vist võttis kiirkäigu sisse eelmise olukorra läbielamise tulemusena ning enda meelest teatas tüütus suht kahe minuti pärast, et 60bar ja kobime ankru juurde. Kompu pealt hiljem profiili vaadates olime siiski tubli 10 min all. Orjenteerusin siis vaikselt ankru poole, papi püsis kenasti kannul. Köieni jõudes oli ta veel alles. Keerasin omal ülikonna klapi lahti ning löristasin õhu välja ning vesti sisse. Papi ... kadunud. Oigasin natuke ja hakkas mööda nööri üles minema. Üles saades ootas papi juba paadis mis teeb siis tema tõusukiiruskes midagi raketi ja püssikuuli vahepelset. Üksi tagasi sellise hoovuse sisse minna ei tahtnud ning ronisin ka ise välja. Hoovus tembutas päris tugevalt ning teine paat oli juba jõudnud ühe eemalekantu ära tuua, teisel papile mindi just järgi. Silma järgi hinnates oli hoovus ta ca 400m peale kandnud. Loksusime siis paadis, ootasime teisi ning jube uni tuli peale. Äratas mind sellest õndsast puhkehetkest kalade toitmise kõõksumised. Paaril tegelsel tõmbrusid näod kah sellepeale natu rohelisemaks, kui normaalsel merehaigel ;). Igatahes pidime seal loksuma lainete meelevallas ja ootama ühte sooloüritajat, kes oma 18L pudelit nautis. Kui kõigil kannatus otsas lisaks kalatoidule, hakkas instruktor varustust selga seadme, et alla kobida papit otsima. Varustus seljas ja voila, papi kerkis. Kõigest 20min oli kauem all kui eelnev kokkulepe. Paadis seletas siis suurel häälel et allaminek, ülestulek ja ohutuspeatus ei käi sinna aja sisse. Kalasöötjad arvasid teisiti ning ainult instruktori otsustav sekkumine vaigistas edasise sõnasõja.



--- sama asi teise nuka alt
Suurepärane päev algas hommikul kiire kolu kollulappimisega ning, nagu ikka õnnestunud korraldamise tulemusel, jäid mõned komponendid maha. Aga suvine aeg ju, kellel seda mütsi ja rätikut ikka niiväga vaja on ;). Sadamasse sain kena ajavaruga ning jõudsin ka natuke kohaliku metsaalusega tutvuda. Eilse sauna rammestunud kontidele kulus väike jalutuskäik marjaks ära. Samuti olid õigeks ajaks kohal kõik, kes tulema pidid ning ilma suurema kärata saime natuke varemgi merele kui plaanis oli - suurepärane! Paariliseks sain omale ühe korraliku varustusega papi, kes just enda sõnul taist tagasi ning ei suutnud end kohalikest vetest eemal hoida. Kõigest 10min loksumist ja kohal - Varustuse saime kärmelt omale selga ning kupatasime end üle parda. Väikese lekke tulemusel sai paariline küll suuremast osast õhust juba pinnal jagu aga see ei tundunud teda heidutavat - läksime alla. Vaikne laskumine, tasakaalustmaisega kellelgil problemee polnud ja ühtegi üleliigset mulli kusagil ei paistnud. Hakkasime vaikselt rusude vahel liikuma kuid järsku tekkis paarilisel mingi probleem ja ta lendas välja. Kiiruse järgi otsustades oli raskuvöö ära kadunud kuid talle vaikselt ülespoole järele jõudes oli ta juba vastupidises suunas uuesti alla tulemas. Võtsime siis kursi uuesti põhja poole ning imekombel olime toekast hoovusest hoolimata endiselt mingi rusuhunniku peal. Liigutama end ei pidanudki eriti kuna hoovus kandis päris kabeda kiirusega edasi ja otse mööda vaatamisväärsusi. Nähtavust kena 6-7 meetrit ning seda siis ilma mingi päikesepaisteta - imeline! Vaatamist jagus kuni paariline teatas, et 60bar ja et võiks üles kobida. Võtsime siis suuna vastu hoovust ankru poole ning peale väikese valepöörde korrigeerimist leidsin ankru üles, paariline kenasti lähedal ja täiesti olemas. Kleepisin siis end nööri külge ning hakkasin vaikselt kerkima. Kuiva olin enne ikka tubli törtsu õhku lasknud ning klapi ka sulgenud. Ujuvust proovisin põhjas ainult ülukonnaga regullida ning enda meelest tuli väga hästi välja kah :). Jalgu allapoole ei pidanud suruma, põhja ei potsatanud ning kergelt kopsuga mehkeldades sai enne metalli otsa komistamist end meetri jagu kergitatud või langetaud ilma suurema pingutuseta - ise olen rahul. Klapp lahti ning ülikonnast lörinal õhk välja, kompu teatas kiiruseks selline kaks pisikest pulka. Ise endiselt rahul :) ning kuivaga saab kenasti 9.5kg raskusega alla ning ka 5m peal püsitud (pooltäis paagiga küll). Igastahes kulub märjaga tina enam. Paati kobides ootas paarilise lai naeratus juba ees ning edasi ei jäänudki muud üle kui korjata kokku kõik teised, kes mööda merd laiali, kenasti hoovuse poolt laiali puistatud. Õnneks olime kahe paadiga ning teine alus tõi kaugemale kandunud mehi ükshaaval tagasi. Kordaläinud üritus, kuivaga mehkeldamise osas tugevalt kogemust juures ning kinnaste tasaalustamine samuti paremini käpas.